Kasuisa viies peatükk

21. veebruar

Ma ei tea, kuidas Dani magada sai, aga mina ei maganud peaaegu üldse. Ma saatsin Danielle umbes poole ühe paiku koju. Teel Dani juurde palusin ta käest andeks, et ta pidi nägema, milline see värdjas tegelikult on. Ta ütles, et ei ole midagi ja ta mõistab mind, ning ta lubas, et ei räägi sellest mitte kellelegi.

Dani maja ees kallistasime ja ma läksin koju tagasi. Teel koju sõitis ema minust mööda. Ta võttis mu peale ja me sõitsime koos koju.

Kodus

Aitasin emal kõik kotid tuppa tassida ja samal ajal mainisin, et mul on vaja temaga rääkida. Ta küsis, millest. Ma ei vastanud ja läksin koos toidukottidega tuppa. Peeter oli nagu muuseas kõik ära koristanud ja ennast korda teinud. Eilsest jotast ei olnud midagi järel, hakka või uskuma, et ta ongi normaalne, aga tavaliselt ongi sellised inimesed väliselt üdini korralikud ja nii. Ainult niinimetatud ohvriga käituvad haigelt. Kui ema teaks, milline Pedro on, siis ei suhtleks ta enam selle mehega.

Kui ema ka lõpuks tuppa jõudis, siis nad kallistasid Peetriga, musitasid ja näppisid üksteist nagu kaks armunud noort. See oli vastik. Kui Pedro asemel oleks mu isa olnud, oleks kõik poole parem. Ema küsis, kuidas ma käitunud olen. Ma vastasin: „Just nii, nagu oleks iga teinegi minu olukorras käitunud!” Ema vaatas segaduses pilgul Pedrole otsa, siis jälle mind ja jälle Pedrot. Peeter ainult naeratas ja kehitas õlgu, nagu ei teaks, millest ma räägin. Võtsin külmikust paki viinamarjamahla ja laualt küpsiseid ning läksin trampides oma tuppa. Veidi aja pärast järgnes mulle Pedro. Ta tuli mu tuppa nagu sissetungija. Ma ütlesin, et võõrad peavad koputama ka. Selle peale ütles ta: „Ma ei ole võõras, ma olen su ema mees ja elan siin majas. Käin, kus tahan ja millal tahan!” Ma ütlesin talle vaikselt, et ta ei ole mu kasuisa ega ema mees. Mu emal oli ja on ainult üks mees ja see on mu isa. Minu tuppa iga suvaline, kes mu perekonna lõhkus, sisse ei marsi, veel vähem kui selleks perekonnalõhkujaks on temasugune … Ta ähvardas mind ja ütles, et kui ma oma emale sõnakestki lausun eilsest, siis kasutab ta ära iga võimaliku hetke, mil minuga kahekesi on. Ma kartsin veidi ja ta kõndis mu toast välja. Ma lootsin, et ta ei saanud mu hirmust aru. Mõne hetke pärast kuulsin, kuidas mu ema küsis, kus ta käis. Peeter ütles, et ta käis minuga juttu ajamas, et me saame täitsa hästi läbi. Ma pidin seda kuuldes oksele hakkama.

Natukese aja möödudes tuli ema mu tuppa ja küsis, millest ma rääkida tahtsin. Ma rääkisin talle ära kõik, mida ma sellest haigest mehest arvan. Rääkisin ka seda, kuidas ta mind ja Danit solvas ja katkist akent märkas ema ise. Ema ütles, et homme laseb akna ära parandada, seniks pean külalistetoas magama. Ma rääkisin veel, kuidas Peeter mind ähvardas ja igat mu liigutust kommenteeris, kuidas ta iga kord, kui midagi teen, mind sõimab … Ema ei uskunud ja ütles: „Kullake, ma saan ju aru, et sul on raske ja sa igatsed oma isa väga, aga sa pead minust ka aru saama. Ma usun ja usaldan sind, aga see, mis sa just rääkisid, on puhas fantaasia.

Esiteks Pets (nagu ema teda kutsub) ei joo. Teiseks on Petsil eelmisest abielust poeg, kes ei ole midagi sellist kunagi rääkinud, ja kolmandaks meeldivad Petsile lapsed väga ja ta ei sõimaks neid ega nende sõpru või sõbrannasid, veel vähem alandaks.” Ma jäin suu ammuli emale otsa vahtima. Kas seda kõike rääkis minu ema, oli see tõesti Victoria? Kas mul on kusagil kasuvend? Ma küsisin emalt, kui vana see tema Petsike õigupoolest on. Kui ema ütles, et ta on 31, jäi mul suu lahti. Ta on kolmekümne ühe aastane, aga näeb välja väga palju noorem, tal on juba poeg ja ta on ühe korra abielus olnud. Küsisin veel oma kasuvenna kohta. Ema rääkis, et ta on 14-aastane ja tema nimi on Trevor ja ta peaks umbes kolme nädala pärast meile kolima. Külalistetuppa. Ma sain jube vihaseks. Mingi suvaline Trevor kolib meile ja ma saan alles nüüd teada! Ema tahtis mulle üllatust teha, nagu ta ise väitis.

Mis kuradi üllatus? Ma ei saa aru, mis minu emaga toimub. Ega ole siis midagi, mis mul muud üle jääb kui Trevor ära oodata. Õh, mis toimub? Kus mu ema on? Kus Victoria on? Kui mul oleks jõudu, ma lööksin selle armsa Petsikese kohe maha. Jooksin korra veel kööki, et emalt küsida, kas ma võin järgmisel nädalavahetusel isa juurde minna. Peeter ütles kohe ei. Ema oli vastu, kuid ütles siis, et eks ma mingu. Ma kuulasin nende juttu pealt ja Pedro ütles emale umbes nii: „Miks sa Claral minna lased? Ma ei salli su meest Joeli üldse mitte.” Mu ema vastas, et ta on ikkagi mu isa ja mul peaks olema selles asjas vaba valik. Lähen, millal tahan. Pedro ei osanud midagi vastata ja jäi vait.

<< Eelmine peatükk Järgmine peatükk >>

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.