Kasuisa üheksas peatükk

10. märts

Mu ema on Hollandis tööreisil ja ma olen Trevori ja Pedroga kahekesi kodus. Ma ei saa Danit ka enda juurde kutsuda, ta on Narvas vanavanemate juures ja vanaema on Tallinnas isa juures.

See on lihtsalt kohutav, mis kodus toimub.

Üleeile toimus midagi, mida ma poleks kunagi oodanud. Kuna mu ema ei ole kodus, kutsus Pedro enda kaks vene rahvusest sõpra meile. Treff ütles, et ei ole kunagi neid näinud ega tea, kes nad on. Öösel umbes kella kolme ajal kuulsin köögist hääli, mis mind üles ajasid. Läksin köögiukse juurde ja nägin, et Peeter ja tema pikem sõber vaidlevad üsna tõsiselt. Olin veidi aega seal ja vaatasin, mis toimub, kui järsku tõusis tüsedam mees ja proovis neid maha rahustada. Asjatult, vaidlejad läksid hoopis kaklema. Peeter kukkus selili maha. Jooksin Trevori tuppa ja proovisin teda äratada. Lõpuks ta ärkas ja küsis pahaselt, mis on. Ma ütlesin vaikselt, kuid ise õhku ahmides, et Peeter ja üks ta sõber kaklevad köögis. Treff tõusis kohe püsti ja tõmbas dressipüksid jalga. Läksime köögiukse vahelt piiluma ja mõlemal mehel oli nägu verine. Kui olime seal veidi aega vaadanud, ütles Trevor, et Peeter ei ole kunagi varem selline olnud. Ta ütles veel, et tema arust on Peetri mõistusel tõsiselt midagi viga.

Järsku hüüdis Peeter tüsedamale mehele: „Sass, aja tited ukse vahelt minema!” Mees tuli meie poole ja me jooksime minu tuppa. Kuulsime tugevat koputust minu toa uksele, see mees rääkis veel midagi vene keeles, kuid me ei saanud midagi aru. Ma värisesin üle kere ning kartsin väga. Trevor pani mulle teki õlgadele ja ütles, et kõik saab korda. See lause ei rahustanud mind. Venelane astus tuppa sisse ja karjus veel midagi vene keeles, kuid ikkagi ei saanud me midagi aru. Ta läks välja ja lõi enda järelt ukse pauguga kinni nii, et me mõlemad Trevoriga võpatasime. Kuulsime, kuidas välisuks kinni läks. Seda kuuldes tõusime püsti ja läksime kööki, arvates, et seal ei ole mitte kedagi. Asusime kööki sisse ja nägime, et Peeter istub käsipõsakil oma viinapudeli kõrval laua ääres. Ta ei märganud meid kohe, kuid kui hakkasime klaasikilde ja verd koristama karjus ta: „No mida te otsite, nad ei varastanud midagi. Ma võin ise ka hiljem koristada. Kaduge minema, kurat, kohe!!! Ei saanud aru või?” Treff ütles, et ma natukeseks elutuppa läheksin, ta proovis oma isa maha rahustada.

Istusin elutoas diivanil. Trevor rääkis oma isaga, kuulsin ainult seda, kui ta ütles: „Isa, mis sinuga juhtunud on? Rahune maha, mine võta külma dušši. Me koristame Claraga ise kõik ära.” Järsku kostis karjatus … Jooksin seda kuuldes kohe kööki. Nägin Trevorit. Ta hoidis kätt põsel ja pisarad jooksid mööda ta põski alla. Karjusin Peetrile: „Mida sa, vana värdjas, ometi tegid? Sa lõid omaenda poega.” Selle peale ta vihastas ja tuli meie poole. Trevor haaras meie joped ja ütles, et jookseme välja. Õues oli tõsiselt külm. Me jooksime Robini juurde. Kell oli umbes viis, ma arvan. Trevor tagus Robini korteri ust nii kaua, kuni see avanes. Uksele tuli vihane, kuid üllatunud Robini isa. Nähes meie olukorda, kutsus ta meid sisse. Robini ema ja Robin ise ka olid ärganud. Istusime kööki. Cristel, Robini ema, tohterdas Trevorit senikaua, kui ma Robinile ja ta isale rääkisin, mis meiega juhtus. Ta oli üllatunud, et sellest varem ei teadnud. Umbes kella kuue paiku viis Robini isa meid koju tagasi. Ta tuli meiega tuppa kaasa, kuid Peeter magas elutoas diivanil. Kui Robini isa oli lahkunud, hakkasime Trevoriga kööki koristama. Ta palus mitu korda andeks ja tundis piinlikkust. Ta ütles veel, et oleks parem, kui ma Tallinnasse isa juurde koliksin vähemalt nii kauaks, kuni olukord on maha rahunenud. Ma ütlesin, et ei jäta teda ja oma ema siia, Peetri juurde. Ütlesin veel, et see, mis Pedroga toimub, ei ole üldse Trevori süü ja et ta ei pea piinlikkust tundma. Kui meil koristatud oli, läksime tagasi magama. Küsisin Trevorilt, kas tal on parem, kuid ta ei vastanud midagi ja marssis oma tuppa. Ta põsk on ikka veel täiesti paistes. Ma arvan, et ta ei näe ka eriti ühe silmaga, kuna ka see on kinni paistetanud ja sinine.

<< Eelmine peatükk

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.