Kasuisa teine peatükk

10. veebruar

Eile, kui ma üles ärkasin, panin kohe arvuti käima ja muusika mängima. Mu lemmiklaulja on Jason Derulo. Tõmbasin kardinad eest ära ning nägin ühte suur valget kaubikut meie maja ees. Jooksin kööki ja küsisin emalt, mis toimub ja kus isa on. Ta ütles, et isa kolib täna õhtul Tallinnasse. Mul jäi suu lahti. Ma olin väga pahane, et ma sellest varem ei teadnud. Ema rääkis, et nad otsustasid seda alles eelmisel teisipäeval. No mis mõttes „alles”? Ma olen nende kahe tropi tütar ja nad ei või mulle rääkida, kui üks ära kolib?! Kas nad unustasid, et ma olemas olen? Ma ei saa aru. Ma jooksin õue oma helesinises pidžaamas. Väga külm oli. Läksin kaubiku juurde, isa seisis selle kõrval. Kaubikus olid kõik isa asjad: riided, kabineti sisustus … kõik tema asjad. Hakkasin nutma ja küsisin, miks ta ära läheb, kas tõesti ei saa mulle sellest rääkida. Ma nutsin hüsteeriliselt. Isa püüdis mind rahustada ja ütles, et sõidab alles kesköö paiku minema. Hakkasin veel kõvemini nutma. Ma ei saa aru, kuidas mu vanemad ei mõista, kui valus see mulle on, kui nad lahku lähevad ja ma pean hakkama nüüd koolivaheaegadel Pärnu ja Tallinna vahel sõitma. Kuidas mu vanemad saavad nii tundetud olla? Miks nad mind ei mõista? Kui ma nendega lahkuminekust räägin, siis ükski nende näolihas ei liigu. Miks nad sellised on?

Õhtu. Kell oli umbes 23.30, kui ema köögist mu nime hüüdis. Läksin vaatama, mida ta tahab. Ta ütles, et võime homme isa uut korterit vaatama minna. No loomulikult olin ma nõus. Eelkõige sellepärast, et teada saada, kas isal on uus naine, ja sellepärast ka, et ma ei peaks kooli minema. Ema hüüdis, et ma magama läheksin, kuid ma ei saanud magada ja jäin alles veerand neli magama.

11. veebruar

Hommikul ärkasin kell seitse, et Tallinnasse sõita. Ema rääkis mulle teel pealinna kõik ära. Ta rääkis, et tal on teine mees, kelle nimi on Peeter. No halllloooo? Sellise nimega meest ikka ei võtaks ju. Ta rääkis veel, et nad on juba kaks kuud koos olnud ja ta kolib meile. Minu esimene reaktsioon sellele oli: „Mingit suvakat Pedrot sa meie majja ei too, või ma lähen isa juurde!” Emal ei olnud, mida öelda. Ütles vaid, et ta tuleb meie poole elama ja kõik. Nojah, mis mul muud üle jäi kui see mees „lahkelt” vastu võtta.

Tallinnas otsisime isa korteri üles. Mu isa elab nüüd Kristiine linnaosas. Korter oli ilus. Kolmetoaline, avar ja elutoa tapeet meeldis mulle kõige rohkem. See oli punane mustade lilledega. Nädalavahetusel plaanin isa juurde minna. Ta lubas mulle oma toa sinna. Ta ütles veel, et ma saan sinna ise sisustuse valida, kuna Pärnus ma seda teha ei saanud. Ema ja isa ei rääkinud omavahel mitte midagi terve meie sealoleku aja. Sõime viisakalt lõpuni koogi, mille olime emaga kaasa võtnud, ja läksime ära. Ma kallistasin isa väga kõvasti ja hakkasin järjekordselt nutma. Ma olen üldse väga emotsionaalne, vahel liigagi.

Teel koju küsisin emalt, kas võin nädalavahetuseks isa juurde sõita. Ta oli natuke vastu, kuid lubas siiski. Ütles veel, et võib mu ise ära ka viia, sest tal on reede õhtul Tallinnasse asja. Küsisin, miks, aga ema ei vastanud. Küsisin veel kord ja ta ütles, et läheb Peetri juurde. Fuhh, vastik, mõtlesin sellel hetkel. Kuidas on see võimalik, et peale 12 aastat kooselu mu isaga kolivad nad järsku lahku mulle arusaamatul põhjusel? Mu vanematel oli õigus, kui nad ütlesid, et ma ei mõista lahkumineku põhjust. Oh issand jumal küll, laske õhku ennast kõik. Ma tean jah, et ma ei ole ainuke teismeline, kellel selline probleem on, aga siiski on see väga valus.

Koju jõudsime umbes üheksa paiku. Olin niivõrd väsinud, et käisin pesemas ja läksin kohe magama.

<< Eelmine peatükk Järgmine peatükk >>

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.