Kasuisa seitsmes peatükk

29. veebruar

Ma ei suuda rohkem. Lihtsalt ei suuda. Ema on enamiku ajast tööl, kuna sai ametikõrgendust. Päevadel, mil olen Peetriga kahekesi, ei saa ma süüa, telefoniga elutoas rääkida, pesta, rääkimata õppimisest. Söömas käin vanaema juures, pesemas ka. Telefoniga räägin oma toas või vannitoas. Alati, kui õppima hakkan, tuleb ta mulle näpuga näitama, mis mul valesti on, isegi kui see tegelikult on õige. Eile ta rikkus mu ajalooõpiku ära. Loomulikult olen mina see, kes ema käest õiendada saab. Ema maksis õpiku kinni, aga ütles, et kui selline asi veel juhtub, siis läheb see minu taskurahast maha. Pedro samal ajal irvitas mulle näkku ja parastas mind. Kordas iga ema sõna nagu papagoi. Alati, kui ma duši alt tulen, küsib ta, kas ma ikka vee keerasin kinni, kas ma kõik pudelid ja totsikud panin kinni, ega ma vett maha ei ajanud, ja siis teeb lõppu veel „nalja”: „Kas sa üldse pesid või olid niisama jooksva veel all?” Hiljem, kui olen kuivanud, ütleb ta alati, et tunneb mingit häirivat lõhna, ja siis küsib minult, kas see olen mina, kes haiseb. Õh, millal ta juba jätab? Kas üldse jätab …

Seesama kord, kui ta „kogemata” kohvi mu ajalooõpikule ajas, helistasin vanemale ja ta tuli meile. Alguses rääkisid nad Pedroga viisakalt, kuid siis vanaema küsis midagi, mis Pedrole ei meeldinud, ja ta hakkas mu vanaema sõimama. Ta ütles, et mu vanaema on lihtsalt üks vanaeit, kes oma suurt ja pikka nina igale poole topib. Ta ütles veel, et vanaema ei ole talle mitte keegi. Mu vanaema on kõigest ühe põhjakäinud ärimehe ema. Tüütu ja paks vanaeit.

Ma jooksin alla, mu vanaema oli pisarais ja istus toolil. Ta ütles: „Clarissa, kallis, ma tõesti püüdsin midagi parandada, aga tegin kõik ainult hullemaks. Ehk on Peetril õigus.” Pisarad voolasid mööda mu põski vanaema seelikule. Ma ütlesin talle, et ta on juba niigi palju mu heaks teinud, Peetril ei olnud õigus. Ta on lihtsalt kade, et tal sellist ema ei ole nagu mu vanaema. Ma kordasin lõputult, et Peetril ei olnud õigus, ja mulle tundus ja ma loodan, et vanaemal läks tänu minule paremaks. Kui ma poleks vahele astunud, oleks see jõle mees mu vanaema löönud. MA VIHKAN SEDA MEEST. VIHKAN!!!!

2. märts

Kodus on täielik põrgu. Ma ööbin vanaema juures. Eile sain ma sõimata iga liigutuse eest, mida tegin. Isegi selle eest, kui oma mütsi väljast tulles valesse sahtlisse panin, ehkki ma oma vea kohe parandasin. Pedro röökis mu peale: „Millal sa ükskord ära õpid, et mütsid on kolmandas sahtlis ja kindad teises, mitte vastupidi. Ma ei kujuta ette, kuidas su ema sinuga hakkama saab. Sa oled võimatu, kasvatamatu plika. Kasva suureks!” Esiteks ei käi mütsid kolmandas, vaid neljandas sahtlis. Ta röögib mu peale, kuigi ise ei tea ta mitte sittagi. Ma lihtsalt ei jaksa enam kõige selle juures head nägu teha. Millal ma saan tagasi oma normaalse elu? Lihtsalt nii valus on seda emale rääkida, kui ta mind ei usu. Aitab valedest ja kitumisest. Kui keegi küsib, siis räägin. Emale ei ütle ma enam midagi. Ainult vanaema ja Dani usuvad mind. Isale ei ole ma midagi rääkinud, sest see muudaks ta kurvaks. Ta on seda juba niigi. Ta armastab mu ema ja mind ning ei tahaks, et me, tähendab mina, sellises olukorras oleksime. Mu isa ei ole põhjakäinud ärimees. Jah, esimene äri, mida ta alustas, läks põhja, tõsi. Aga teine, see on Baltikumi tipus. Öeldakse ju ikka, et oled sitt ärimees, kui ei ole kogenud põhjakäimist.

3. märts

Ma hakkasin kooli minema ja olin juba peaaegu kooli ees, kui järsku auto minu juures peatus. See oli Pedro. Ta sõimas mind kõigi mu klassikaaslaste ees. Ütles, et ma olen loll ja kasvatamatu.

Kui tund algas ja õpetajat veel klassis ei olnud, jutustasid kõik sellest, mis enne oli juhtunud, mida see kuradi Pedro oli korraldanud. Nad vist arvasid, et ma ei kuule ega saa aru. Kui õpetaja oli klassi tulnud, palusin korraks kõigi tähelepanu ja ütlesin: „Palun vabandust selle pärast, mida see mees korraldas. Mu ema ja isa kolisid äsja lahku ja see mees üritab nüüd mu kasuisa olla, ta on mu elu täielikuks põrguks muutnud. Andke andeks, kui peate veel midagi sellist nägema.” Mu klassikaaslased ja õpetaja said aru, kuigi uudis, et mu vanemad on lahus, tegi kõiki ärevaks. Nad kõik teadsid, et nad elavad siiani koos ja kõik on hästi.

Peale kooli ei läinud ma kohe koju, vaid Tõnise juurde. Ta on meie klassist üks poiss, kellega ma kõige paremini läbi saan. Tema isa on minu isa sõber ja seetõttu oleme palju reisidel koos olnud, kuid ta ei meeldi mulle tõsisema suhte mõttes. Ausalt öeldes ei ole mul vaja veel ühte silmapaari, kes peaks nägema kõike, mis meie peres toimub. Mulle piisab Daniellest ja vanaemast.

<< Eelmine peatükk Järgmine peatükk >>

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.