Kasuisa neljas peatükk

20. veebruar

Viimane kord rääkisin selle Värdja veidrast pilgust. See siiamaani häirib mind.

Ma olen viimased päevad rohkem ema poole hoidnud ja ma palusin ta käest vabandust. Mu ema ütles, et saab minust aru. Aga Pedro ei meeldi mulle endiselt ja mina temale ka mitte. Jah, ma tean, et ma ise provotseerin ja teen kõik, et ta minema ajada, aga see, mida ta korraldab, on lapsik ja haige. Eile, kui ma endale süüa tõstsin, siis ta ütles mulle: „Miks sa nii palju tõstad? Su ema tuleb kohe koju ja talle ei jätku.” No kamoon, ma võtsin kaks kartulit ja kulbitäie kastet, tal endal oli terve taldrik süüa täis ja siis vingub minu kallal. Ma panin taldriku suure põntsatusega lauale ja läksin minema. Samal õhtul teatas ema, et ta ei saa koju tulla ja ma pean Peetriga kahekesi olema. Ma olin pettunud ja kutsusin Dani enda juurde ööbima. Kui ta oli meile jõudnud, läksime minu tuppa ja hakkasime muusikat kuulama. Natukese aja pärast tegi Pedro mu toaukse pauguga lahti ja karjus: „No kasvatamatu jõmpsikas, miks sa minu luba ei küsinud, et oma kasvatamatu sõbranna meile kutsuda.” No see oli liig, mul viskas nii üle juba ja karjusin vastu: „Sa ei ole mu isa ega isegi ema mees, sa oled lihtsalt üks pede ja perekonnalõhkuja, kes mu isa minema ajas. Sulle ei meeldigi mu ema, sa tahad ainult ta raha. Kui sa mulle või mu sõbrannale veel midagi ütled, siis ma lihtsalt muudan su elu põrguks!” Pedro solvus, lõi ukse pauguga kinni ja läks minema. Dani küsis, kas seda kõike oli vaja. Ma ütlesin, et oli küll, ja kallistasin teda. Danielle küsis, kuidas ma saan nii tugev olla, tema oleks ammu juba hulluks läinud. Ma ütlesin, et olen juba hulluks minemise äärel. Kui Danit ja mu vanaema ei oleks, oleksin juba ammu kusagil hullaris. Dani proovis mu tuju tõsta ja ütles, et tegelikult on Peeter päris ilus, aga tal on mitte kõige ilusam nimi. Me hakkasime mõlemad naerma. Jah, ta ei ole kole, kuid ma vihkan seda meest. Ma rääkisin Daniellele veel, et neljapäeva õhtul, kui ma väsinud olin, läksin ma juba pool kümme magama. Pedro tuli minu tuppa ja ütles mulle, et ma olen titt, lähen nii vara magama ja isegi head ööd ei soovi. Kuigi emale ma soovisin. Dani kallistas mind ja ütles, et ma nädalavahetuseks isa juurde sõidaksin. Ma väga tahaksin, kui ema lubab.

Dani jäi meile ööseks. Me olime kella seitsmeni üleval – tegime pilte, naersime ja helistasime ühtedele kuttidele, kes meile meeldivad. Kui kell oli umbes viis hommikul, tuli see haige pedekas jälle minuga mölisema ja sõimas Danit kombetuks matsiks. Danielle hoidis vaevu pisaraid tagasi. Ma lükkasin Peetri uksest välja ja läksin ise kaasa. Sõimasin teda, nii kuis jaksasin. Ta telefon helises ja ta läks korraks välja. No hallo, kosmos, kell viis hommikul välja???? Ma lukustasin ukse ja kuna ta unustas võtmed kaasa võtta, ei saanud ta tuppa ka. Paar tundi hiljem kuulsin, kuidas ta õues lõugas. Ta oli täiesti täis, loopis aknaid kividega ja hüüdis, et kuradi Clara, lase mind sisse. Käisin WC-s ja kui tagasi oma tuppa läksin, nägin klaasikilde maas ja tundsin külma õhku. Dani värises minu voodil ja ütles, et Pedro viskas kiviga akna sisse. Jooksin ukse juurde ja lasin ta sisse. Ta jäi minust elutuppa maha, diivanile magama. Kui oma toas olin, võtsin Danil ümbert kinni. Ta nuttis. Palusin temalt vabandust, et pidi sellist õudust pealt nägema. Ta ütles, et ei ole midagi ja et ta aitab mul Pedrost lahti saada. Ütlesin talle, et ta on parim sõbranna, keda endale tahta. Ta müksas mind ja ütles: „Ah, ma tean!” Hakkasime naerma. Koristasime killud ära ja läksime mu ema tuppa magama.

<< Eelmine peatükk Järgmine peatükk >>

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.