Kasuisa kuues peatükk

22. veebruar

Ma ei ole varem kedagi nii vihanud, nagu vihkan praegu. Ma vihkan Peetrit. Tegelikult olen ema peale ka hinge põhjani solvunud. Miks ta ei võinud mulle kõike seda paska varem rääkida? Nüüd järsku kolib meile mu väidetav kasuvend. Ma siiralt loodan, et ta ei ole selline nagu Pedro.

Täna, umbes pool tundi tagasi, läks mu ema poodi ja pidin jälle Pedroga kahekesi olema. Vanaema helistas mulle ja me rääkisime päris kaua. Kui olin kõne lõpetanud, tuli Pedro minu tuppa ja ütles: „Mida sa õige endast arvad? Ah? Mina maksan sinu telefoniarvet. Ole hea ja anna oma telefon siia, sa saad selle pühapäeval tagasi.” Ma hakkasin laginal naerma ja siis ta küsis, mis siin nii naljakat on. Lõugasin vastu: „Mine persse, sa ei ole mulle mitte keegi, sa ei ütle mulle, kellega ja kui kaua ma räägin. Esiteks maksab mu telefoniarvet mu isa ja teiseks on vanaemaga kõned tasuta. Kao mu toast ja ära üritagi siia enam ilma koputamata sisse astuda!” Peeter ütles, et ma ei tohi temaga nii rääkida, kuna ta on mulle nüüd isa eest. No mida kuradit ta ajab? Kas ta ise ka seda usub? Kui kaua ma pean talle seda veel ütlema, et mul oli, on ja jääb ainult üks isa? Loomulikult ei andnud ma talle oma telefoni. Näitasin keskmist sõrme ja ta lahkus mu toast üleoleva näoga, nagu oleks just midagi suurt saavutanud.

Ema oli koju jõudnud, rääkisin talle ka, mis juhtus. No jah, ma ei tea, mida ma ootasin. Ema ei uskunud mind. Ütles ainult, et kui see tõesti oli nii, siis ma käitusin kohatult. No kamoon, kohatult. Ma ei saa ikka veel aru, kuhu mu ema kadus.

Ma olen endale väga kaua koera tahtnud. Kui isa veel meiega elas, siis nad emaga lubasid, et ma saan koera. Nüüd, kui ma seda emalt küsin, siis ta vastu ei ole, aga ütleb, et peab Peetriga arutama. Ei ole väga raske arvata, missugune vastus tuli. Pedro ütles, et mul ei ole kooli, eksamikonsultatsioonide ja trenni kõrvalt aega. Ma ütlesin, et on küll ja ma saaksin hakkama. Peeter oli kindlalt vastu ja jäi oma otsusele kindlaks. Esimest korda nägin, kuidas ema tõsimeeli püüdis ta meelt muuta, et mulle väike taksikoer osta.

25.–27. veebruaril olin isa juures.

Papsi juures oli kordades parem kui kodus. Oleksin andnud kõik, et sinna jäädagi, aga ma ei saa koolist puududa, sest käsil on 9. klassi lõpetamine.

Käisime isaga kinos, käisin šoppamas ja mu isa on suurepärane kokk. Ta ütles, et proovib ema veenda, et saaksin tema juurde jääda. Ma väga tahaksin, kuid ei usu, et ema lubab.

26. veebruari hommikul küsis isa, kas ma tahaksin Dani sinna kutsuda. Ega ma vastu ei olnud ja helistasin talle kohe. Ütlesin, et ta koos mu vanaemaga tuleks. Ta oli nõus ja tema vanemad lubasid ka.

Me käisime Daniga kinos ja hiljem läksime sööma. Nägime kahte kena kutti, kes meie lauda istusid. Nad küsisid, kui vanad me oleme ja mis meie nimed on. Küsisime ka nende nimesid ja vanuseid ja kui üks poistest ütles, et ta on Trevor, ei seostanud ma kohe teda Peetriga, alles hiljem kodus sain aru. Teise poisi nimi on Robin. Ta on samuti 16-aastane ja viskas Danile silma. Danielle oli näost punane. Vahetasime numbreid ja hakkasime Daniga isa juurde tagasi minema. Vanaema küsis, kuidas meil läks, ja me rääkisime talle poistest.

Dani rääkis, et talle täitsa meeldis Robin ja tahaks temaga lähemalt tuttavaks saada. Mul oli ta üle hea meel.

27. veebruari hommikul, kui pidin asjad kokku panema, et koju – põrgusse tagasi minna, ütles isa, et võin millal iganes tagasi tulla, ja andis mulle isiklikud võtmed. Ütles veel, et nüüd, järgmisel pikemal koolivaheajal, hakkan enda tuba sisustama. Mul on maailma parim isa.

Seal, Tallinnas isa juures, oli kõik nii muretu ja pingevaba. Ma sain ennast jälle üle pika aja tavalise teismelisena tunda. Kodus valitses rahu, kui mind ei olnud.

<< Eelmine peatükk Järgmine peatükk >>

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.