Kasuisa kolmas peatükk

13. veebruar

Täna ma koolis ei käinud, mul oli hommikul väga paha olla ja pea valutas. Hommikul umbes kaheteist ajal keegi koputas. Ma olin hommikumantlis, kui uksele läksin. Avasin ukse ja seal seisis pikk sportliku kehaehitusega ülimalt kena noormees. Punastasin ja küsisin, kes ta on. Ta ütles, et sina oledki siis väike Clarissa. Ma küsisin, kust ta mu nime teab, ja siis ta ütles lause, mis kõik mu ootused purustas: „Mina olen Peeter, sinu ema mees.” Tal oli haige irve näol, ta astus tuppa ja kallistas mu ema. Ma ei suutnud midagi teha. Karjusin vaid emale, et ma ei taha neid enam kunagi näha, jooksin oma tuppa, panin riidesse ja ruttasin Dani juurde. 3 km kiiret kõndi, kuni kohale jõudsin.

Danielle juures

Dani jagab oma tuba 12-aastase õe Isabelliga. Belli ei olnud kodus, läksime Daniga nende tuppa ja ta küsis, miks ma nutan. Ta teadis mu kodusest olukorrast, ma ütlesin, et ma nägin seda väärakat Pedrot, kes mu isa minema ajas. Rääkisin veel, et kui teda uksel esimest korda nägin, oli ta väga ilus, kuid kui sain teada, et seesama mees ongi Peeter, tahtis mul söök üles tulla. Mu ema elab nii noore mehega koos. Ma ei tea veel ta täpset vanust, aga arvan, et üle 23 ta küll ei ole. Mis asja? Kuidas mu ema seda teeb? Ta ise on 31, välimuselt võiks Pedro talle poja eest olla. Üks on kindel, mina nende kahega kodust kaugemale ei lähe. Ma ei taha, et arvatakse, et mu ema, kes elas enne jõuka ärimehega koos, elab nüüd endast peaaegu 10 aastat noorema mehega. VASTIK. Kui mu ema ja isa veel koos elasid ja ma noorem olin, tahtsin alati selliseks saada, nagu mu ema on. Tähendab, oli. Dani ütles, et ma võin alati tema juures olla, kui vaja, ja küsis veel, miks ma isa juurde ei koli. Tõepoolest, miks mu ema mul sinna minna ei luba? Miks ta hoiab mind isast eemal? Hetkel ma mõtlen, et ma vihkan oma ema. Jah, ma tean, et see on igal pubekal nii, aga hetkel lihtsalt on nii ja ma ei saa sinna midagi teha. Dani proovis mu tuju tõsta ja lasi mu lemmiklaule. Tuju läks ainult natuke paremaks. Siis läksime mu vanaema juurde. Ta elab seal lähedal.

Vanaema juures

Koputasime ja vanaema tuli uksele ja oli üllatunud, aga samas rõõmus, et ma Daniga koos olin tulnud. Ta kutsus meid sisse. Ta oli just koogi valmis saanud. Istusime laua ääres, jõime piima, sõime kooki ja rääkisime. Mu vanaemale meeldib Danielle. Ta ütles, et Dani on tore ja sõbralik. Mu vanaema tahtis hakata just meile uut koogitükki tõstma, kui Dani telefon helises. See oli ta ema, kes palus tal koju minna. Ma kallistasin vanaema kõvasti, saatsin Dani koju ja läksin ise samuti.

Kodus tagasi

Astusin uksest sisse ja läksin elutuppa, et telekat vaadata. Ema ja Pedro istusid diivanil üksteise embuses ja ei märganud mu tulekut. Läksin kööki mahla võtma, siis läksin elutuppa tagasi ja ikka veel ei märganud mind keegi. Ma ei tea, mis mul pähe torkas, kuid ma kallasin viinamarjamahla Peetrile sülle. Ta ehmatas ja ma jooksin üles oma tuppa, lukustasin ukse ja hakkasin laginal naerma. Mu emale ei meeldi, kui mul muusika väga valjusti mängib. Nii, et isegi enda mõtteid ei kuule. Ma panin meelega muusika väga valjuks. Ema käis mitu korda ütlemas, et naabrid juba kaebavad. Ma ei teinud välja ja tegin kõik, et ema närvi ajada. Järsku kuulsin enda toa uksele väga kõva koputust, ehmusin ja panin muusika vaikseks, tegin ukse lahti ja ei ole eriti raske arvata, kes see oli. Peeter. Ma lõin ukse kinni, aga ta tuli ikkagi sisse ja ütles: „Jäta oma ema rahule!” Ma karjusin talle näkku: „Siis jätan, kui sa minema lähed. Tõmba oksa ennast.” See, kuidas ta mulle peale seda lauset otsa vaatas, oli häiriv. See ei olnud midagi sellist, nagu oleks vaadanud mu ema või isa. See ei olnud ka selline pilk, nagu ma oleksin lihtsalt loll teismeline, kes ei tea, mida teeb. See oli selline sügav ja vastik, mis jääb pikaks ajaks meelde. Väga häiriv. Iga kord, kui seda vastikut meest näen, tuleb mul see meelde ja see häirib mind meeletult.

<< Eelmine peatükk Järgmine peatükk >>

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.