Kasuisa seitsmes peatükk

5. märts

Õh … ma ei jaksa enam … Palun, keegi, tooge mu ema tagasi.

Eile saabus Trevor. Ta pidi küll hiljem tulema, aga ta tuli varem. Loomulikult ei teadnud ma sellest midagi ja sain teada siis, kui ta meile jõudis. Ta on ilus, väga ilus. Ta ongi seesama Trevor, keda me linnas nägime. Ta ütles, et ta sõber Robin elab ka Pärnus. Seesama Robin, kes Danile meeldib.

Ma rääkisin hommikul Trevoriga juttu ja küsisin Peetri kohta, kas ta ongi selline. Trevor ütles, et temaga ei olnud, aga ta usub mind, sest Pedro käitus Robiniga samamoodi, kui ta neil käis. Ma ei mõistnud, miks Trevor siis meile tuli, kui Peeter selline on. Ta ütles, et Pedro pani ta ema hooldekodusse, kuna ta on väga raskelt haige ja Pedro ei viitsinud temaga tegelda. Ta ütles veel, et Pedro ei taha mu ema raha, ta on vaimselt haige ja kade kõigi peale, kes elavad paremini kui tema, aga raha ta ei jahi. Ta tundis mulle kaasa ja küsis, kas ma tahaksin õhtul Daniga ja temaga Robini poole minna. Ma olin nõus.

Sättisin end veidi ja ütlesin emale, et lähen veidikeseks Dani juurde. Ema oli nõus ja Pedro pööritas ainult silmi ja pakkus mulle küüti. Ma ütlesin, et ei taha nii noorelt veel surra ja eelistan jala minna. Ma ei kuulnud, mida nad edasi rääkisid.

Danielle juures

Küsisin, kas ta on nõus minuga õhtul kaasa tulema. Mida ma ometi mõtlesin, kui seda küsisin. Loomulikult oli ta nõus Robini juurde minema. Dani küsis mu koduse olukorra kohta. Ma ütlesin, et nagu ikka, on see kohutav. Natuke aega rääkisime minu olukorrast ja siis oli kell juba nii kaugel, et Dani hakkas sättima. Ta tegi õrna meigi, selga pani musta värvi teksad ja valge topi. Sinna peale viskas veel tumepunase jaki. Kui ta valmis oli, küsis ta vanemate käest veidi raha ja läksime minu juurde, et saaksin ennast korda teha.

Kodus

Kohe, kui uksest sisse astusin, küsisin, kus ema on. Pedro ütles, et ta on ühe oma sõbranna sünnipäeval. Mulle tuli meelde jah, et ta pidi minema. Peeter vaatas mind väga imeliku pilguga ja hakkas jälle karjuma: „Jälle sa tõid selle plika siia, mina ei too ju oma sõpru koju ega midagi.” Ma ütlesin talle rahulikult, et see siin ei ole sinu kodu, vaid lihtsalt koht, kus sa magad ja sööd. Ma ei tea, mida ma selle all küll mõtlesin. Ütlesin veel, et ta lõpetaks minu ja mu sõbrannade kallal norimise, ja läksin koos Daniga oma tuppa.

Tegin meigi, jalga panin retuusid ja selga ühe lohvaka pluusi, mille olin ostnud, kui Tallinnas käisin. Veidi aja pärast koputas keegi mu toa uksele. See oli Trevor. Ta pakkus välja, et võiksime koos minema hakata, kui me valmis oleme. Dani ütles, et oleme viie minuti pärast valmis. Saime valmis ja hakkasime minema.

Teel Robini juurde naersime ja rääkisime Peetrist. Trevor ütles, et tal on väga piinlik, kuna ta on ikkagi tema isa. Me ütlesime Daniga nagu ühest suust: „Mh … Pole midagi, ega sina süüdi ei ole.” Peale seda hakkasime kõik naerma.

Robini juures

Ta elab üsna suures neljatoalises ilusas korteris. Astusime uksest sisse ja esimene asi, mida kuulsin, oli: „Jouuuu, Treff!” See oli Robin, kes seda hüüdis.

Seal oli palju rahvast. Istusime diivanile. Ma ütlesin Danile, et lähen vetsu, ja kohe, kui püsti tõusin, küsis Robin Dani käest, kas võib ta kõrvale istuda. Dani punastas ja ütles, et ikka võib, kui julgeb.

Kui tagasi tulin, istusin Dani vastas olevale kott-toolile. Dani rääkis Robiniga juttu, ise näost õnnelik ja punane. Robin kutsus Daniellet kinno. Muidugi oli ta nõus. Dani tegi mulle silma ja noogutas. Noogutus andis mulle märku, et ta oli nõus. Ma hakkasin naerma ja jäin mõttesse. Mõtlesin seda, et mu elu peakski olema selline: poisid, peod ja kõik muu. Mitte selline nagu mul hetkel on: võitlus kasuisaga ja totaalselt muutunud emaga, Tallinna ja Pärnu vahet sõitmine. See kõik on kohutavalt väsitav. Mu õppimine on tohutult langenud. Kui enne õppisin ainult neljadele ja viitele, siis nüüd on kolmed ka. Ma ei ole sellega üldse rahul. Treff, nii nagu Robin teda hüüab, ütles ka, et teda häiris Peetri käitumine väga. Tal on väga piinlik.

Tantsisime ja rääkisime juttu. Mul oli väga lõbus. Koju minema hakkasime alles poole kolme paiku.

<< Eelmine peatükk Järgmine peatükk >>

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.