Kasuisa esimene peatükk

7. veebruar

Ma’i saa aru. Miks? Miks nad peavad lahutama? Huvitav, kas ma pean ema juurde jääma või hoopis isa juurde? Mille kuradi pärast nad isegi ei seleta mulle, miks nad lahutavad? Eile ma rääkisin emaga, ta ütles, et see on probleem, millest ma aru ei saa. Pagan võtaks, ma olen 16-aastane, küll ma mõistaks, kui nad ütleksid. Mu isa ütles, et ma oma pead sellega ei vaevaks, küll ma kunagi teada saan. No mida? Mu vanemad lahutavad ja ma pean lihtsalt pealt vaatama? Tegelikult ei saaks öelda, et nad lahutavad. Nad ei ole isegi abielus, aga ma mäletan, kui nad suvel pulmaplaane tegid. Ma olin väga õnnelik, et nad lõppude lõpuks abielluvad.

Miks nad lahku lähevad? Ma lihtsalt ei mõista. Ma ei saa kusagilt nii lahedat isa, kui mul on. Mul ei ole isegi õrna aimu, kuhu ta kolib. Ma ei kujuta ette, kui ta peaks teise Eesti otsa kolima. Ma loodan, et ta välismaale ei koli. See oleks katastroof. Ma ei taha kasuisa, ma ei taha ära kolida. Mul on Pärnus nii palju sõpru ja vanaema. Ma olen oma vanaemaga väga lähedane. Ta on mu isaema. Ma siiralt loodan, et kui isa ära kolib, siis ema lubab mul vähemalt vanaemaga suhelda, sest kui ei lubaks, ma koliksin isa juurde. Õdesid-vendi mul ei ole, seega ei ole mul kellegagi rääkida ka peale vanaema ja parima sõbra. Aga ka Daniellele (parim sõbranna) ei saa kõike rääkida. Vahel, kui ma temaga oma muredest räägin, on tunne, nagu ma tüütaksin teda. Ta ise loomulikult eitab seda ja kuulab mind ära, aga ikkagi on nii piinlik temaga kokku saades jälle oma muredest vatrama hakata. Ta elab minust veidike kaugemal, kuid koolis näeme iga päev. Tegelikult ma kutsun Daniellet Daniks. Ma olen ainuke, kes teda nii kutsub. Mind kutsutakse Claraks, sest tegelik nimi on Clarissa.

Vanaema juures

Eile käisin vanaema juures ja rääkisime mu vanematest. Nagu alati, hakkasin ma nutma. Ma hakkan kogu aeg nutma, kui sellest räägitakse. Ka mu vanaema ei tea lahkumineku põhjust. Kurat küll, omaenda tütrele ei või siis rääkida! Vanaema ütles, et lahkumineku põhjuseks võib olla mu ema. Üks ta sõbranna nägi teda ühes restoranis võõra mehega. See võis olla ükskõik kes. Sugulane, kolleeg, sõber. Ma ei usu, et mu ema mu isa petab. Mu vanemad isegi ei tülitse, vähemalt ma ei ole mitte kunagi kuulnud, et nad tülitseksid.

Rääkisime vanaemaga kõigest. Sellest, kuidas mul koolis läheb, kuidas mul poistega on ja veel kord mu vanematest.

Õhtul, kui ma emale helistasin, võttis võõras mees ta telefoni vastu ja ütles: „Halloo, Victoria telefon. Teda ei ole hetkel tööl, aga kas ütlen midagi edasi?”

Lõpetasin kohe kõne ja hakkasin nutma. Vanaema küsis, mis mul viga on. Ma rääkisin talle, ta tellis mulle takso ja ma sõitsin koju.

Teel koju mõtlesin ma, kuidas see üldse võimalik on. Mu ema ei käi laupäeviti tööl. Ta töötab esmaspäevast reedeni, 10.00–19.00. Ma olin väga segaduses.

Kui koju jõudsin, küsisin emalt, kes see oli. Tal oli vabandus kohe olemas. Ütles ainult: „Mul oli hädaolukord ja pidin korraks töölt läbi minema. See, kes vastu võttis, oli mu sekretär.”

Olin vastusega rahul ja läksin oma tuppa. Hiljem hakkasin mõtlema, et mu emal ei ole mitte kunagi sekretäri olnud.

Olin väga segaduses ja jäin magama.

Järgmine peatükk >>

Osta raamat siit

Telli Rahva Raamatust Osta Apollo Raamatupoest  Download on Kindle Download on iBooks

Autorist

Adeele Rass on 15-aastane rõõmsameelne tütarlaps, kes on väga tabavalt kirjeldanud meie kodumaal üha enam esinevat kurba nähtust – katkist peremudelit. Hoolimata väga tõetruu pildi loomisest kokkuvarisenud perekonnast, on kuupäeval 13 ja reede sündinud Adeele enda lapsepõlv olnud õnnelik.
Lisaks sellele, et Adeelele kui aktiivsele suhtlejale ja heale kuulajale on usaldatud südant koormavaid lugusid, on tema tähelepanuvõime jälgida meie ühiskonna nõrkusi motiveerinud teda kirjutama sellest, mis meie paljusid perekondasid vaevab.